31.12.2009 Kadus must emane väikest kasvu koer Vabaduse väljakul Tallinnas. Koer on kiibistatud. Igasugune info on oodatud!
Mu tütrel Liisal oli septembrist saadik väike kutsikas Bella, kes oli talle suureks lohutuseks ja abiks teda tabanud murerohkel ajal. See kuts oli väike rõõmusäde ja sai nagu elukaaslaseks üksikule noorele inimesele.
Uusaasta ööl veel enne südaööd toimus Vabaduse väljakul happening, kus sajad tantsijad rahva seas ootamatult tantsima hakkasid. Liisa oli üks neist tantsijaist. Väike Bella oli tal kaasas, sest ta ei raatsinud kutsikat üksi koju jätta. Bella oli sõbra süles, kuid kui happening algas rabeles ta äkki välja kampsunist ja hoidvatest kätest ning kadus rahvamassi jalgade vahele. Hoolimata otsimisest mitme inimesega varaste hommikutundideni, Bellat ei leitud.
Oleme otsinud varjupaikades, internetis, kleepinud kesklinna kuulutusi ja teatanud raadios. Seni on vaid üks vihje tulnud - keegi oli näinud koerakest jooksmas üles Vabadussamba tagant treppidest Kiek in de Köcki suunas.
Päevade möödudes on lootus Bellat leida juba kadumas. Mure ja teadmatus, mis temast saanud, piinavad hinge.
Uusaasta öösel oli Vabaduse platsil ja kesklinnas väga palju inimesi. Kindlasti keegi kusagil nägi Bellat. Seepärast, palun saada see kiri edasi. Palju oli vene noori, palun saada oma venekeelsetele sõpradele. Lisas on ka venekeelne kuulutuse tekst.
Bella on pisike kääbustaks, väiksem kui keskmine kass. Segavereline emane, kiibiga. Sileda musta karvaga, käpad pruunid, rinnaesine valge, kõrvadel karv veidi pikem ja lokkis, sõbraliku loomuga.
Oleme tänulikud ükskõik millise vihje eest, et teada saada, mis Bellaga juhtus. Tel: 55597575
Kui keegi leiab Bella, pakume vaevatasuks 500 kr.
----------------------------------------------------
07.01.2010 - Rõõmusõnum - väike minitaks Bella on leitud! Tänan kõiki, kes teate edasi saatsid. Bella oli üles korjanud üks vene perekond, kes tahtis ta väga endale jätta. Lausa nii väga, et käisid kesklinnas ülespandud silte maha tõmbamas. Pereema vend aga leidis, et tuleb asjast ikka koeraomanikule teatada. Nii koer kätte saadigi. Paraku pere, kes ta oma hoole alla oli võtnud, ei olnudki plaaninud teda tagastada. Neil oli olnud enne taks ja see sai õnnetult surma - peksti surnuks (kuidas küll selline õudne lugu sai juhtuda?). Eks nad võtsid meie kutsi nagu taevast sadanud uueaasta-kingitust.
Õnneks leidus aus noormees, Nikolai Bonev, kes tundis seda peret, märkas linnas meie kuulutusi ja kuulis raadiost ka. Ta võttis meiega ühendust, sest pole õiglane oma muret ja südamevalu vähendada teisele südamevalu põhjustades. Ta aitas meil ka koerakest kätte saada. Suur- suur tänu talle abi eest!
Oleme siiski tänulikud ka perele, kes meie õnnetu kutsika üles korjas, hästi hoidis ja toitis. Kuts oli nädalaga kasvanud, ta on selles eas, saab 5-kuuseks.
Ja väga suur tänu paljudele inimestele, kes helistasid ja kaasa elasid, HotLine'i tüdrukutele, kes inimliku soojusega me muret kuulasid, ja Uuno, Elmari, Russkoje Radio ja SkyRadio saatejuhtidele, kes teateid edastasid. Suur-suur tänu kõigile ja ilusat aastat koos oma lähedaste ja lemmikutega!
--------------------------------
08.01.2010 - Jah, see on küll õige. Parem veel kui keegi koos loomaga koju jääb. Vanema inimesena sellist nõu ma tütrele andsingi, aga kahjuks mitte piisavalt tungivalt.
Saime oma karmi õppetunni kätte, päris väsinud täna sellest. Õppisime ka, et koer PEAB õues alati olema korralikult rihma otsas.
Saime otsides kogemusi, millest võib-olla teistelgi õppida:
1. Paistab, et kui ei tea üldse kust piirkonnast otsida, on väga tõhus panna üles kuulutused kesklinna bussipeatustesse, kust käib läbi tohutu hulk inimesi. Oodates loevad nad kõike, mis ette jääb. Saime hämmastavalt palju tagasisidet, et meie kuulutusi oli nähtud. (Nüüd tuleb küll minna neid jälle maha võtma)
2. Kasulik on ka kuulutada raadios erakuulutuste liinil. Osutub, et see on suhteliselt odav, nt Uunos ja Elmaris 75 kr üks ettelugemine ühel kanalil. Järgmine kord teeksime seda kohe, kui selline olukord tekib. Kuulutasime ka venekeelsetes kanalites Russkoje Radio ja SkyRadio. Ka selle kohta tuli palju tagasisidet, hoolimata sellest, et me kuulutasime vaid kahel päeval mõned korrad neis neljas kanalis. Täna andsime edasi ka rõõmusõnumi, sest on ju nii palju inimesi, kes võtavad südamesse ja jäävad muretsema.
3. Internet osutus vähemtõhusaks kanaliks. Kas neti-inimesed käivad liiga vähe õues, et kadunud koerakesi kohata? Võib-olla on netis ka liiga palju muud müra. Saime soojas toas palju murelikke tunde kiiremini mööda saadetud ja mitmesugust tagasisidet. Internetile lootma jäädes poleks me oma koerakest leidnud, vähemalt mitte nii ruttu. Panime korduvalt üles ka RusDelfi lemmikloomafoorumis, eeldades, et leidja võis olla venekeelne - ja oligi. Mees, kes meie koerast teadis ja ühendust võttis, oli veoautojuht, kes internetti kasutab väga vähe. Küll aga kuulab venekeelset SkyRadiot ja nägi kuulutusi linnas.
Aga iga juhtum on eriline ja ühe põhjal ei maksa põhjapanevaid järeldusi teha.
4. Vaevatasu tasub pakkuda ja parem kui konkreetse summana - see motiveerib tegutsema.
5. Informeerisime ka loomaarste. Kunagi ikka pöördutakse loomaga tohtri poole.
6. Ja ropult õnne peab ka olema! Lootust ei tohi kaotada, sest imesid ikka juhtub! Tänu headele inimestele leiab isegi nõela heinakuhjast üles :)
